Ļīčńź ļī Źąņąėīćó     

äīńņóļķūé ńļčńīź äčńöčļėčķ
Ģåęäóķąšīäķūå īņķīųåķč˙
Źóėčķąšč˙
Õīē˙éńņāåķķīå ļšąāī
Äåķüćč č Źšåäčņ
Äåėīļšīčēāīäńņāī
Ąšįčņšąęķūé ļšīöåńń
Šóńńźą˙ Ėčņåšąņóšą
Čńņīšč˙
Ēąšóįåęķą˙ Ėčņåšąņóšą
Ķąėīćč
Ģīńźāīāåäåķčå
Ņąģīęåķķą˙ ńčńņåģą
NEW Ōčėīńīōč˙


      Ļīčńź Šåōåšąņą ļī Ćėīįąėüķīé Źīėėåźöčč
      Čńņīšč˙

      Šåōåšąņ - Lahingulaev Bismarck

           Šåōåšąņū ļī čńņīščč...


       

      Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium
      
      
      
                                 Saksamaa lahingulaevad
      
      
                                        Aastatöö
      
                                     Roman Belogurov
      
                                     Secunda loodus
      
      
      
                                                             Juhataja: Rainer Saks
      
      
      
                                       Pärnu 1999
      
      
      
                                       Saksamaast
      
      
      
         Vastavalt  Versilles’  lepingu  otsusele  anti  suurem  osa  Saksamaa   1
      maailmasõja aegsest  laevastikust  üle  võitjariikidele.  Saksa  laevastikul
      lubati pidada  vaid  6  soomuslaeva,  6  kergeristlejat,  12  hävitajat,  12
      torpeedopaati ja sellist hulka  traalerid,  mis  oli  vajallik  ümbritsevate
      merealade puhastamiseks miinidest. Kõik Saksa  allveelaevad  tuli  ära  anda
      või hävitada ja uute allveelaevade juurdeehitamine oli keelatud.
         Sakslased  jätsid  tõepoolest  esialgu  alles  kuus   soomuslaeva.   Uues
      sõjalises situatsioonis võis neid kasutada  kui  ujuvpatareisid,  mitte  kui
      laevu, millega  merelahinguid  pidada.  Kergeristlejaid  jäi  1  maailmasõja
      järgsesse Saksa laevastikku millegipärast siiski kaheksa – kaks üle  lubatud
      arvu.
        2 maailmasõja alguseks oli eelnimetatud laevadest  alles  veel  vaid  kaks
      soomuslaeva   –   ”Schlesien”   ja   ”Schleswig-Holstein”,   mida   kasutati
      suurtükiõppelaevadena. Kõik  kaheksa  1  maailmasõja  aegset  kergeristlejat
      olid vahepealse 20  aastag  kas  sulatusahjudesse  rännanud  või  kai  ääres
      roostetavateks ujuvkasarmuteks saanud. Vahepeal aga oli  ehitatud  kuus  uut
      kergeristlejat , mis kõik kandsid Saksa  linnade  nimesid.  Neist  esimesena
      sai 1925. aastal valmis ”Emden”.
         Aastail  1929-1930  said   valmis   kolm   kergeristlejat:   ”Karlsruhe”,
      ”Köningsberg” ja ”Köln”. Nende pikkus oli 174  meetri  ja  relvastatud  olid
      need ühesa 150-mm suurtükiga.  Lisaks  63000-hobujõulistele  auruturbiinile,
      mis andsid neile laevadele  kiiruseks  kuni  32  sõlme,  olid  selle  seeria
      kergeristlejail abijõuseadmeiks veel 1800-hobujõulised diiselmootorid.  Need
      olid tunduvalt väiksema kütusekuluga kui auruturbiinid ja  nende  abil  võis
      laev 10-sõlmilise kiirusega läbi sõita  kuni  10000  meremiili  (18500  km).
      Laevade veeväljasurve oli 6650 tonni, kuid kuna  Versailles’  lepinguga  oli
      määratud, et Saksa laevastiku kergeristlejate veeväljasurve  või  olla  kuni
      6000 tonni, siis oma uute ristlejate seesugusest  veeväljasurvest  sakslased
      ametlikult teatasidki.
        Aastail 1931 ja 1935 said valmis veel kaks kergeristlejat –  ”Leipzig”  ja
      ”Nürnberg. Olles ligikaudu samade mõõtmete ja põhirelvastusega nagu  eelmise
      seeria laevadki, oli neil rohkem  õhutõrjerelvastust  ja  eelmistest  erinev
      jõuseade,  mis   koosnes   60000-hobujõulistest   turbiinidest   ja   12400-
      hobujõulistest diiselmootoreist.
        Aastail  1928-1932  alustati  Saksamaal  kolme  sõjalaeva  ehitamist,  mis
      üldlevinud   põhimõttest   lähtudes   ei   mahtunud   ühtegi   tolleaegsesse
      laevaklassi.   Need   olid    raskeristleja    mõõtudega    laevad,    mille
      pearelvastuseks oli kuus 280-mm suurtükki kahes soomustornis. Sakslased  ise
      nimetasid  oma  loomingu  soomuslaevadeks   (Panzerschiff),   inglased   aga
      mõtlesid  nende   jaoks   välja   naljatermini   –   pocket   battleship   –
      taskulahingulaev. See  nimetus  läks  käibele  paljudes  keeltes,  ka  eesti
      keeles.  Kuna   Versailles’   lepinguga   oli   Saksamaa   lubatud   ehitada
      soomuslaevuveeväljasurvega kuni 10000 tonni, siis  nende  laevade  sellisest
      veeväljasurvest ametlikult teatatigi. Tegelikult oli kahe  esimese  laeva  –
      ”Deutschlandi”  ja  ”Admiral  Scheeri”  täelik  veeväljasurve  15800  tonni,
      seeria  viimasel  laeval  ”Admiral   Graf   Speel”   koguni   16200   tonni.
      ”Deutschland” sai valmis 1933, ”Admiral Scheer” 1934 ja ”Admiral Graf  Spee”
      1936.   Jõuseadmeiks   olid   taskulahingulaevadel    diiselmootorid,    mis
      võimaldasid  ”Admiral  Scheeril”   ja   ”Admiral   Graf   Speel”   täiendava
      tankimiseta läbi sõita kuni 19000  miili  (35000  km),  ”Deutschlandil”  aga
      koguni 21500 miili (40000 km). See on keskeltläbi  kaks  korda  rohkem,  kui
      oli tolleagsete tavapäraste – auruturbiinide  ja  õliküttega  lahingulaevade
      läbisõidukaugus.
         Pärast  natside  võimuletulekut   sai   Saksamaa   välispoliitika   üheks
      põhiliseks   survesuunaks   Versailles’   lepingu   sõjaliste    kitsenduste
      kaotamine.   Ja   18.   juunil   1935   sõlmitigi   Londonis   Inglise-Saksa
      mereväekokkulepele,  mis  tühistas  senised  Saksa  laevastikku  kammitsenud
      piirangud. Inglismaa andis oma nõusoleku, et Saksamaa  võib  ehitada  endale
      pealveelaevastikku,  mille  tonaaz  oleks  35%  Inglismaa  pealveelaevastiku
      kogutonnaazist, ning allveelaevastiku,  mille  tonaaz  oleks  45%  Inglismaa
      allveelaevastiku kogutonnaazist.
        Tegelikult oli Saksamaa oma uut laialdast  laevaehitusprogrammi  alustanud
      juba enne mereväekokkuleppe sõlmimist. Allveelaevu  hakati  ehitama  ilmselt
      juba 1934. Aastal, sest esimene  neist  sai  valmis  vaid  11  päeva  pärast
      mereväekokkuleppe sõlmimist – 29. juunil 1935.
         Londoni  lepe  andis  Saksamaale  õiguse   ehitada   kaks   35000-tonnise
      veeväljasurvega lahingulaeva. Uute lahingulaevade ehitamisega  tehti  algust
      1936. aastal ja need  olid juba tõsised laevad, mis said endale kaheksa 381-
      mm  peakaliibrisuurtükki.  Vettelaskmisel  ”Bismarck”  ja  ”Tirpitz”  nimeks
      saanud laevad olid sõja algul veel ehitamisel  ja  valmis  said  need  alles
      vastavalt 1940. ja 1941. aastal. Ja  muidugi  pole  ime,  et  needki  laevad
      osutusid lubatuist veidi kopsakamaiks – ”Bismarcki” täisveeväljasurveks  sai
      ligi 51000 ja ”Tirpitzil” koguni ligi 53000 tonni.
         Londoni  lepe   lubas   Saksamaal   ehitada   veel   viis   10000-tonnise
      veeväljasurvega raskerislejat. Ja aastail 1935-1937 alustatigi viie  risleja
      ehitamist, mis  vettelaskmise  järjekorras  said  nimeks  ”Admiral  Hipper”,
      ”Blücher”, ”Prinz Eugen”, ”Seydlitz”  ja  ”Lützow”.  Relvastatud  olid  need
      küll  Washingtoni  konverentsi  otsusele  vastavalt,  kuid  kippusid   jälle
      lubatust suuremad tulema – täisveeväljasurvega 18200-18400  tonni.  Aga  see
      selgus muidugi alles pärast sõda- nagu  teistegi  suurte  Saksa  sõjalaevade
      puhul.
        Sõja alguseks sai valmis ainult  üks  raskeristleja  –  ”Admiral  Hipper”.
      ”Blücher” sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja ”Prinz Eugen” 1.  augustil
      1940. ”Lützow” müüdi 1940. aastal suures  sõprustuhinas  Nõukogude  Liidule,
      kus kandis esialgu  ”Petropavlovski”, aastail  1944  –  1953  aga  ”Tallina”
      nime. Ristleja oli Saksamaalt ära toodud ilma turbiinideta ja  vaid  osalise
      relvastusega  ja  nii  ta  jäigi,  sisuliselt   sai   teda   kasutada   vaid
      ujuvpatareina. Seeria viiendast laevast – ”Seydlitzist”  üritasid  sakslased
      sõja jooksul ehitada lennukikandjat, kuid see töö jäi lõpetamata.
        Allveelaevu jõuti Saksamaal sõja alguseks valmis ehitada 57. Neist 30  oli
      väikesi (lähitegevusallveelaevu),  18  keskmist  allveelaevu  ning  9  suurt
      ookeaniallveelaeva.
        Kuni 1935. aastani kandis Saksamaa laevastik nimetust Reichsmarine,  sealt
      alates  Kriegsmarine.  Laevastiku  juhataja  oli   sõja   algul   63-aastane
      suuradmiral Erich Raeder.
      
      
      
                                   Inglismaa laevastik
      
      
        Pärast I maailmaasõja lõppu  oli  Inglismaal  tohutu  sõjalaevastik,  kuhu
      1919. Aasta 1. Jaanuari seisuga kuulus 33 lahingulaeva, 9  lahinguristlejat,
      21 soomuslaeva, 114 ristlejat, 514  hävitajat,  155  allveelaeva  ning  juba
      isegi 3 lennukikandjat.
        Kui saabus rahuaeg, osutus suur osa neist  laevadest  tarbetuks  ja  nende
      ülalpidamine (ka konserveerituina) riigieelarvele  koormavaks.  Pealegi  oli
      suur osa laevu vananenud, eelkõige soomuslaevad ja torpeedopaadid.
        Juba aastail 1920–1921 lammutati kaks lahingulaeva, erilise hoo sai  Briti
      lahingulaevade lammutamine pärast Washingtoni konverentsi. Sel  konverentsil
      määrati, et Inglismaa lahingulaevade ja lahinguristlejate  kogutonnaaZ  võib
      olla 525000, üle selle määra olevad laevad tuli likvideerida. Ja nii  läkski
      aastail  1922  –1932  lammutamisele  17   Briti   lahingulaeva   ning   kuus
      lahinguristlejat. Üks lahingulaev müüdi T?iilile,  üks  lahingulaev  uputati
      märklaevana teiste laevade suurtükitulega  ja  üks  lahinguristleja  uputati
      lihtsalt   niisama   merre.   Paar   lahingulaeva   sai   abilaevadeks    ja
      tegevlaevastikku jäeti vaid kaks seeriat  381-mm  suurtükkidega  relvastatud
      lahingulaevu, kokku kümme laeva.
        Alles jäeti ka kaks 381-mm  suurtükkidega  relvastatud  lahingurislejat  –
      ”Renown” ja ”Repulse”.
        Uute  laevade  poolest  täienes  Briti  laevastik  kahe  sõja  vahel  kahe
      lahingulaeva ja ühe  lahinguristleja  võrra.  1916.  Aastal  alustati  nelja
      lahinguristleja ehitamist, kuid samal  aastal  toimunud  Jüüti  merelahingus
      hukkus  kolm  Briti  lahinguristlejat.   Oli   ilmne,   et   seni   ehitatud
      lahinguristlejate  kaitsekonstrktsioon  on  põhjalikult  puudulik.   Esialgu
      ehitati siiski kõiki nelja alustatud lahinguristlejat inertsist edasi,  kuid
      lõpetati siis 1918. Aastal kolme laeva edasiehitamine. Valmis sai  vaid  üks
      - ”Hood”, millele pandi  esialgse  projektiga  võrreldes  peale  täiendavalt
      5100 tonni soomust. 1920. Aastal  laevastikule  üle  antud  ”Hood”  oli  oma
      44600-tonnise  veeväljasurvega   ning  263-meetrise  pikkusega  järgneva  20
      aasta jooksul maailma suurim sõjalaev.
        1922. aastal alustati Inglismaal  kahe  uue  lahingulaeva  ehitamist,  mis
      said valmis 1927. Need – ”Nelson”  ja  ”Rodney”  –  olid  Briti  laevastikus
      ainukesed  lahingulaevad,  mis  olid  relvastatud   16-tolliste   –   406-mm
      suurtükkidega.  Kõik  üheksa  peakaliibrisuurtükki  paiknesid  neil   kolmes
      vööritekil lähestikku asuvas soomustornis. Kuid nende laevade puuduseks  oli
      nõrk jõuseade  –  vaid  45000-hobujõulise  võimsusega  auruturbiinid  andsid
      neile kiiruseks 23 sõlme. Tulevaste Saksa lahingulaevadega ei  olnuks  neist
      võiduajajaid. Kuid arvestagem, et  see  oli  aeg,  kus  inglased  olid  veel
      kindlad, et mingeid Saksa lahingulaevu ei saagi olema.
        1937. aastal pandi Inglismaal kiilud  maha  viiele  uuele  lahingulaevale,
      mille nimedeks pärast valmistamist said ”King Georg V”, ”Prince  of  Wales”,
      ”Duke of York”, ”Anson”  ja  ”Howe”.  Millegipärast  relvastati  need  muidu
      korralike    kaitsekonstruktsioonidega    laevad    356-mm    suurtükkidega,
      väiksematega kui kõigil eelmainituil. Kõik selle seeria  lahingulaevad  said
      valmis juba sõja ajal, aastail 1940 – 1942.
        Lennukkikandjaid oli Briti laevastikus II maailmasõja algul seitse –  ”Ark
      Royal”, ”Argus”, ”Courageous”, ”Eagle”, ”Furious”, ”Glorious”  ja  ”Hermes”.
      Neist ainult üks – ”Ark Royal” – oli uus, 1938. Aastal valmis  saanud  laev,
      ülejäänuist oli noorim 1924.  Aastal  valminud  ”Hermes”,  mis  oli  ühtlasi
      esimene  spetsiaalselt  lennukikandjaks  ehitatud  laev  Briti  laevastikus.
      Ülejäänud viis laeva olid I maailmasõja aegsed  ümberehitatud  laevad.  Sõja
      algul   oli   ehitamisel   veel   neli   lennikikandjat   –   ”Illustrious”,
      ”Formidable”, ”Victorious” ja ”Indomitable”.  Neist  kahe  esimese  korpused
      olid juba vette lastud.
        Ristlejaid oli Briti laevastikus I maailmasõja lõpul  tohutu  arv  –  114.
      Kahe sõja  vahel  üle  saja  neist  lammutati,  muudetati  abilaevadeks  või
      ujuvkasarmuiks. II maailmasõjast võttis osa  vaid  kümmekond  I  maailmasõja
      lõpuaastail ehitatud kergeristlejat.
         II  maailmasõtta  astus  Inglismaa   64   ristlejaga.   Neist   17   oild
      raskeristlejad, mis jagunesid kolme tüüpi. Kaks otse  pärast  I  maailmasõda
      ehitatud laeva – ”Frobisher” ja ”Hawkins” –  olid  relvastatud  vanamoeliste
      kaitsekilpidega varustatud 191-mm suurtükkidega, mis asusid  igaüks  omaette
      pöördalusel. Alates 1928. Aastast hakkas  Briti  laevastikku  jõudma  203-mm
      suurtükkidega  relvastatud  ristlejaid,  mille  suurtükid  olid   paarikaupa
      soomustornides. Kaks ristlejat – ”Exeter” ja ”York” – olid relvastatud  kuue
      203-mm  suurtükidega,  kolmteist  ”Country”-klassi  ristlejat  aga   kaheksa
      samakaliibrilisega. Muide ”Country”-nimelist ristlejat ei  olnud  tegelikult
      olemas, see sõna tähendab  inglise  keeles  krahvkonda  ja  sellesse  klassi
      kuulus kümme Inglismaa krahvkondade nimelist ristlejat:  ”Kent”,  ”Norfolk”,
      ”Suffolk” , ”Berwick” jne.
        Kergeristlejaid oli II maailmasõja alguseks Briti  laevastikus  47.  Neist
      25 olid  vanamoelised,  aastail  1917  –  1926  ehitatud  laevad,  mis  olid
      relvastatud üksikult asetsevate, kaitsekilpidega varustatud 102-,  127-  või
      152-mm suurtükkidega. 22 laeva olid aga moodsad, soomustornides asuvate 152-
      mm suurtükkidega  relvastatud  ristlejad,  mis  hakkaid  laevastikku  ilmuma
      alates 1933. Aastast.
        Inglismaa laevastik koosnes mitmeist laevastikukoondistest, mis  paiknesid
      üle kogu maailma. Suurim laevastikukoondis oli Inglismaa  koduvetes  baeeruv
      Home Fleet, mida juhatas admiral Charles M. Forbes.
      
      
      
                           Saksa lahingulaevade ookeaniretked
      
      
      
      22. jaanuaril 1941 läksid Kielilst merele  Saksa  lahingulaevad  ”Gneisenau”
      merekapten Faini juhatusel  ja  ”Scharnhorst”  merekapten  Hoffmani  komando
      all. Lahingulaevade paari üldjuht oli seekord viitseadmiral Günter  Lüljens.
      Algas operatsioon ”Berlin” – ”Gneisenau” ja ”Scharnhorsti” kahekuuline  retk
      mööda Atlandi ookeani Briti saari varustavate laevade hävitamiseks.
        Põhjamerele jõudnud, sõideti esialgu  piki  Norra  rannikut  põhja  poole,
      seejärel  aga  pöörduti  järsult  edelase,  et  piki  Islandi  lõunarännikut
      Gröönimaa  vetese  jõuda.  Kuid  Islandi  lõunatipu  lähedal  satuti   Briti
      valveristlejale  ”Naiad”  ja  pöörduti  tagasi.  Muidugi  ei  olnud   133-mm
      suurtükkidega   relvastatud   kergeristleja   mingiks   takistuseks   280-mm
      suurtükkidega  relvastatud  lahingulaevadele,  asi  oli  muus  –   sakslased
      tahtsid  avaookeanile   jõuda   märkamatult.   Sakslased   avastasid   Briti
      valveristleja raadiolokaatoriga ja lootsid, et see  neid  veel  märganud  ei
      ole.  ”Naiadilt”  aga  märgati  tulijaid  siiski  ja  teatati  sellest   oma
      laevastikujuhatusele.  Inglise  laevastik  alustaski  ettevalmistusi   Saksa
      lahingulaevade  jahtimiseks,  kuid  kuna  ”Naiad”  kaotas  märgatud   laevad
      silmist, lõpetati selleks korraks ka jahiettevalmistused.
        ”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” aga sõitsid sel ajal  tuhantkond  kilomeetrit
      tuldud teed tagasi ja jõudnud Norra mere keskele, pöördusid põhjakursile.
        Greenwich’i merediaani  lähedal  sõideti  üle  põhja  polaarjoone  ja  Jan
      Mayeni saart läände  jättes  liiguti  Jäämerele,  kuni  jääpirini  umbes  74
      põhjalaiusel. Sealt edasi liiguti piki jääpiri  läände,  seejärel  aga  piki
      Grönimaa rannikut edelase.
        5. veebruaril jõuti Gröönimaa lõnatipu juurde, kust  pöörduti  kagusse  ja
      jõuti kolm päeva hiljem Kanada – Inglilsma  laevateele.  Ja  seal  näis,  et
      tuligi vastu tõeline saak – Halifaxist väljunud konvoi HX  106.  ”Gneisenau”
      ja ”Scharnhorst” lahknesid, et rünnata  konvoid  nii  põhjast  kui  lõunast.
      Kuid siis järsku selgus, et konvoiga on kaasas  vana,  1  maailmasõja  aegne
      lahingulaev ”Remilles”. Admiral Lütjens oli aga Saksa laevastiku  juhatajalt
      admiral   Raederilt   saanud   kategootilise   instruktsiooni,   et   381-mm
      suurtükkidega relvastatud lahingulaevade ja lahinguristlejatega ei  tohi  ta
      mingil juhul lahingusse astuda. Ja nii tulgi konvoi HX 106 rahule jätta.
        Admiral  Lütjens  võttis  oma  terashiiglastega  nüüd  kursi  loodesse  ja
      jõudnud uuesti Gröönimaa lõunatipu  juurde,  võttis  tanklaevadelt  küttust.
      Seejarel sõtis ta  lõunase ja pöördus uuesti Kanada –  Inglisma  laevateele.
      22. veebruari hommikul kohatigi seal kolme kaubalaeva  ja  kahte  tanklaeva,
      mis liikusid ilma sõjalaevade saateta. Loomulikult lasti kõik laevad põhja.
        Pärast seda likusid ”Gneisenau” ja ”Scharnhorst”  edasi  lõunasse,  võtsid
      27.-28. veebruaril vastusõitnud tanklaevadelt veel kord kütust ja  pöördusid
      nüüd Aafrika, täpsemalt Mauretaania rannikule. Seal  kohatigi  uut  konvoid,
      kuid sellel oli kaitseks kaasas Briti lahingulaev ”Malaya”.
        Admiral Lütjens pööras oma laevad  loodesse.  9.  märtsil  kohati  üksikut
      Kreeka kaubalaeva “Marathon” ja  lähemal  asuv  “Scharnhorst”  laskis  selle
      põhja.
         Paar  päeva  hiljem  võtsid  Saksa  lahingulaevad  kursi  kõige   tihedam
      liiklusega Euroopa – Ameerika laevateele. Ja seal  satugi  tõsiselt  suurele
      saagile –  15.  ja  16.  märtsil  uputati  kokku  16  laeva,  mis  olid  oma
      konvoidest  maha  jäänud  ja   nüüd   üksikult   ja   grupikaupa   sakslaste
      suurtükitorule ette tossutasid. Korraks nähti kaugelt ka Briti  lahingulaeva
      “Rodney”, kuid selle  16-tollise  suurtükkidele  ette  muidugi  ei  tikutud.
      “Rodney” 23-sõlmiline maksimaalkiirus  aga  ei  lasknnud  sel  mõeldagi  31-
      sõlmelist kiirust arendavate Saksa lahingulaevade jälitamisele.
        17. märtsil sai admiral Lütjens käsu reid katkestada. Seda  ta  tegigi  ja
      sõitis 22. märtsil  sisse  Prantsuse  sadamasse  Bresti.  Kahekuulise  reidi
      tulemused oli “Gneisenau” ja “Scharnhorst” uputanud 22  laeva  kogutonnaziga
      116000 brt. Vähe sellest, neil  õnnestus  segi  ajada  Kanadast  Inglismaale
      siirduvate  konvoide  graafik,  mis  tekitas  Inglise   majanduse   tõsiseid
      häireid.
      
      
      
                            ”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine.
      
      
      
        Samal ajal kui “Gneisenau” ja  “Scharnhorst”  mööda  Atlandit  tiirutasid,
      täienes Saksa laevastik uue lahingulaevaga. See oli “Bismackiga” sama  tüüpi
      “Tirpitz”, mis sai lahingukorda 25. veebruaril 1941. Seega  oli  nüüd  Saksa
      laevastikul neli moodsat lahingulaeva ja Saksa laevastiku  juhatusel  tekkis
      kange  tahtmine  teha  üks  tõsine  reid,  kus  enam   ei   pruugiks   Briti
      lahingulaevade ja lahinguristlejate jämedate suurtükkitorude eest  arglikult
      pageda.  Värskelt  valminud  “Tirpitz”   otsustati   seekord   siiski   veel
      koduvetesse  harjuma  jätta  ja  merele  minna   “Bismarcki”,   “Gneisenau”,
      “Scharnhorsti”  ja  ristleja  “Prinz   Eugeniga”.   Staabipaberitel   kandis
      plaaneritud reid nimetust  “Rheinübung”  –  “Õppus  Reinil”.  “Bismarck”  ja
      “Prinz   Eugen”   pidid   merele   minema   Gotenhafenist   “Gneisenau”   ja
      “Scharnhorst” Brestist. Kokku pidi saadama alles Atlandil.
        Väljasõit sellele operatsioonile oli määratud 4.  Maile,  seega  saanuksid
      “Gneisenau” ja “Scharnhorsti” mehed vahepeal  poolteist  kuud  kindlat  maad
      all tunda.
        Aga plaan paberil ei tähenda veel seda, et nii lähebki.  Nii  ka  seekord.
      6. Aprillil tegi  Inglise  lennuvägi  õhurünnaku  Brestis  seisvatele  Saksa
      lahingulaevadele  ja  “Gneisenau”  sai  lennukitorpeedo  tabamuse  paremasse
      pardasse just arhtrisuurtükitorni ette. Lisaks  augule  korpuses  kõverdusid
      ka kaks sõuvõlli ja laev vajas põhjalikku, kuudepikkust remonti.
        23.  aprillil  aga  sõitis  ristleja  “Prinz  Eugen”  omakorda  tõenäolist
      Inglise  päritoluga  magneetmiinile  ja  sai  vigastuse,  mille  parandamine
      võttis aega mitu  nädalat.  Sellega  oli  aga  juba  4.  mai,  “Rheinübungi”
      alguspäev möödas.
        Saksa mereväe staabis Seekriegsleitung’is  tuli  operatsioon  “Rheinübung”
      uuesti põhjalikult läbi vaadata. Lisaks  eespool  nimetatud  “Gneisenau”  ja
      “Prinz Eugeni” vigastusele osutus  lahinguvõimetuks  ka  “Scharnhorst”.  Tal
      oli mingi häda turbiinides, mis samuti  vajas  mitmekuulist  remonti.  Seega
      oli määratud tähtajal lahingukorras vaid lahingulaev “Bismarck”, mis  seisis
      Gotenhafenis. Maikuu esimesel dekaadil pidi korda  saama  ka  Gotenhafenisse
      tulnud  “Prinz  Eugen”.  Need  kaks  laeva,   kaks   korda   vähem   esialgu
      planeeritust, jäidki nüüd “Rheinübungi”  löögijõuks.  Peale  “Bismarcki”  ja
      “Prinz  Eugeni”  pidid  merele  minema  veel  viis   tanklaeva   ning   kaks
      kuivlastilaeva, et varustada sõjalaevu avaookeanil.
         12.  mai   ennelõunal   ilmus   mereleminekuks   valmistuvaid   sõjalaevu
      inspikteerima  kõrge  komisjon,  kõrgem  võimalikest:   Hitler,   laevastiku
      juhataja  admiral  Raeder,  feldmarssal  Wilhelm   Keitel   ja   hulk   muid
      ülitähtsaid valitsus- ja sõjaväejuhte. Hitler oli laevastiku asjades  võhik,
      kuid talle meeldisid suured sõjalaevad. Ka “Bismarcki” ja  “Prinz  Eugeniga”
      jäi ta rahule ning andis loa neil merele minna.
        Hiigellaevad sõitsid Gotenhafenist välja 18. Mail.  Nende  juhatajaks  oli
      jällegi määratud admiral Lütjens, kes oli oma lipu lasknud  heisata  muidugi
      “Bismarckil”.  Vahetult   oli   aga   “Bismarcki”   komandöriks   merekapten
      Lindemann, “Prinz Eugenil” merekapten Brinkmann”.
        Kaks päeva  hiljem  sõitsid   Lütjensi  laevad  Taani  väinade,  kus  neid
      märgati Rootsi ristlejalt “Gotland”. Peagiläks sellest Londoni  poole  teele
      Stocholmis elava Briti mereväeataS!ee S!ifreeritud telegramm.  Nüüd  lasksid
      britlased oma masinavärgikäima, et Saksa laevade edasisel  liikumisel  silma
      peal hoida. 21. mail keeras admiral  Lütjens  oma  laevadega  sisse  Bergeni
      lähedal olevasse Korsfjordenist ja  samal  päeval  lendas  sealt  üle  Briti
      luurelennuk ning pildistas tulijaid.  Täiendanud  oma  kütusevaru,  väljusid
      Saksa laevad sama päeva hilisõhtul Korsfjordenist ja võtsid kursi üle  Norra
      mere loodesse.
        Home  Fleet’i  uus  juhataja  admiral  John  Tovey  seisis  sel  ajal  oma
      lipulaeva lahingulaev  “King  George  V”-ga  Scapa  Flow’s.  Talle  laekunud
      ettekannetest  selgus,  et  Saksa  kaugluurelennukid  “Focke-Wulf  200”   on
      viimastel päevadel ilmutanud elavat huvi  nii  Islandi  ja  Gröönimaa  vahel
      oleva Taani väina kui ka Scapa Flow’ mereväebaasi vastu.  Teade  “Bismarcki”
      ja “Prinz Eugeni” mereminekust pani need sündmused omavahel  sidemesse:  oli
      ilmne,  et  Saksa  laevad  üritavad  minna  Atlandile,  Scapa   Flow’d   aga
      jälgitakse selleks, et silma peal hoida seda üritust segada  võivatel  Briti
      lahingulaevadel ja lahinguristlejail. Tuletame meelde, et Saksa – Vene  sõda
      veel ei käinud,  järelikult  ei  olnud  ka  Venemaad  varustavaid  konvoisid
      Grööni ja Norra merel. Põhja-Ameerika ja  Euroopa  vahelilsel  Põhja-Atlandi
      alal oli aga sel  ajal  teel  11  konvoid.  Neist  kuus  olid  tooraine-  ja
      tehnikalistiga teel Ameerikast Inglismaale,  viis  aga  olid  välja  sõitnud
      Ingllismaalt. Viimastel oli eriti väärtuslik konvoi, mis vedas  sõdureid  ja
      sõjatehnikat Lähis-Itta.
        Saanud teate, et Saksa laevad on judnud Bergeni lähedele,  hakkas  admiral
      Tovey  valmistuma  “Bismarcki”  ja  “Printz  Eugeni”  kinnipüüdmiseks.  Juba
      keskööl vastu 22. Maid sõitsid Scapa Flow’st Gröönimaa suunas  viitseadmiral
      Lancelot  Hollandi  juhatusel   teele   lahingulaev   “Prince   of   Wales”,
      lahinguristleja “Hood” ja kuus hävitajat. 22. Mai õhtul tõstsid samas  ankru
      ka  admiral  Tovey  peajõud  –  lahingulaev  “King  George  V”,  lennukandja
      “Victorious”, neli ristlejat ja seitse hävitajat. 23. Mail  järgnes  admiral
      Tovey laevadele veel lahinguristleja “Repulse”.
        23. mail hakkasid hargnema otsustavad sündmused  seekordses  meresõjaloos.
      Inglastel  oli  sel  päeval  Fääri  saarte  ja  Islandi  vahel  valves  kolm
      kergeristlejat ning viis traalerit, Islandi ja sellest  loode  poole  jääva,
      Gröönimaad ümbritseva jäälaama vahel aga kaks raskeristlejat – “Suffolk”  ja
      “Norfolk”. Kell 19.22 märgatigi “Suffolkilt” piki jääpiri kagusse  rühkivaid
      Saksa laevu. Sakslased “Suffolki” ei märganud,  kuna  see  varjus  kibekähku
      udusse. Loomulikult anti  “Suffolkilt”  edasi  raadioteade  oma  avastusest,
      kuid see ei jõudnud admiral Toveyni. Ei jõudnud sinna ka  “Suffolkilt”  tund
      aega hiljem antud teade, kui laev udust välja sõitis,  et  vastase  asukohta
      täpsustada. Tol ajal olid Taani väinas kohtunud Inglise  ja  Saksa  laevadel
      ka raadiolokaatorid, nii et üksteist sai jalgida ka udus ja pimeduses.
        Üsna pea sattus Saksa laevadega kokku teinegi Briti ristleja –  “Norfolk”.
      Vahemaa vastaste vahel oli vaid kuus  miili  ja  “Bismarckilt”  avati  tuli.
      Need olid selle  mereretke  esimesed  suurtükilasud.  “Norfolk”  varjas  end
      suitsukattega  ja  kiirustas  täiskäigul  eemale,  tabamusi  ta  ei  saanud.
      Loomulikult andis ka “Norfolk”  oma  kohtumisest  raadioteade  ja  sedapuhku
      jõudis see ka laevastiku juhataja admiral Toveyni,  kes  oli  oma  laevadega
      1100 kilomeetri kaugusel sündmuspaigast.
        Nüüd sai Home Fleet’i juhataja hakata juba konkreetselt  plaani  koostama.
      Ta käskis kontradmiral Wake-Walkeril, kes käsutas raskeristlejaid  “Norfolk”
      ja “Suffolk”, jätkata Saksa laevade jälgimist, suurtükilasu distantsile  aga
      mitte minna. Admiral Holland aga võis hakata rehkendama, kuhu  kurss  võtta,
      et sakslasi kohata. Esialgne  arvestus  näitas,  et  “Hood”  ja  “Prince  of
      Wales” võiksid “Bismarckile” ja “Prinz  Eugenile”  suurtükitule  distantsile
      saada 24. Mail kell 1.40. Admiral Holland otsustas, et lahingus asub ta  nii
      “Hoodi”  ja  “Prince  of  Walesiga”  tulistama  “Bismarcki”,  jättes  “Prinz
      Eugeni” Wake-Walkeri rislejate hooleks. Nii  oleks  inglastel  mõlema  Saksa
      laeva suhtes kahekordne suurtükitule ülekaal.
        Aga nagu ikka kipub juhtuma heade sõjaplaanidega, ajas ka seekordse  nurja
      juhus,  õigemini  õige  mitu  juhust.   Kõigepealt   kaotasid   Wake-Walkeri
      ristlejad pärast keskööd Saksa laevad oma radarite ekraanidelt. Merel  algas
      tihe  lumesadu  ja  ilmselt  jätkus  sellset,  et  tolleagsete   ebakindlate
      raadiolokaatorite tööd  takistada.  Admiral  Holland  aga  arvas,  et  Saksa
      laevad on pöördunud inglastest lahtirebimiseks tagasikursile, ja pööras  oma
      laevad seniselt loodekursilt  (mis  teda  otse  Saksa  laevade  peale  oleks
      viinud) põhjakursile. Kursimuutuse ajal näitas kell 0.17  uuel  päeval,  24.
      Mail.
        Sõitnud tund ja klmveerand põhja poole, pöördus admiral Holland kell  2.00
      “Hoodi” ja “Prince of Walesiga” järsult  edelasse,  Saksa  laevade  eelnevat
      märgatud  kursile.  Kaasasolnud  hävitajatel  käskis  admiral  Holland   aga
      jätkata sõitu põhjakursil, sest seni poldud kadunud Saksa laevu avastatud.
         Kell  2.47  sai  ristleja  “Suffolk”  saksa  laevad  uuesti  oma   radari
      ekraanile. Selgus, et need ei olnud kurssi muutunud, vaid liikusid  endiselt
      paraleelselt jääpiiriga edelasse. Admiral Holland käskis tõsta  oma  laevade
      kiiruse  28  sõlmele  –  Saksa  laevad  osutusid  Briti  lahingulaevast   ja
      lahinguristlejast eespool olevaiks ning  liikusid  peaaegu  paralleelkursil,
      inglastest paarkümmend miili loode pool.
        Kell 5.30 saadi admiral Hollandi laevadelt radarikontakt Saksa  laevadega.
      Et sakslastele lähemale  sõita,  pööras  Holland  kolm  minutit  hiljem  oma
      laevad 40 paremale.  Ja  juhtus  nii,  et  selle  kursinurga  ja  veel  mõne
      äparduse tõttu kadus inglaste esialgu  planeeritud  kahekordne  suurtükitule
      ülekaal olematusse. Vastaste lähenemisnurgad olid sellised, et Saksa  laevad
      said inglasi tulistada  kõigist  suurtükitornidest,  inglased  sakslasi  aga
      vaid vööritornidest. Ristlejad “Norfolk” ja  “Suffolk”  olid  jäänud  liialt
      kaugele ega võtnudki peatselt algavast lahingust osa.
        Kell 5.52 tehti mõlemalt poolt esimesed lasud. Vahemaa vastaste vahel  oli
      sel ajal 24 kilomeetrit,  kuid  see  vähenes  pidevalt.  Lahingusse  astudes
      sõitis  “Prinz  Eugen””Bismarckist”  eespool  ja  seetõttu   peeti   admiral
      Hollandi lipulaeval “Hoodil” eespool sõitvat  laeva  “Bismarckiks”.  Admiral
      Holland käskis oma laevadel oletava Saksa lipulaeva pihta tule avada ja  sai
      oma eksitusest aru alles mõned sekundid enne esimest kogupauku.  “Prince  of
      Walesil” taibati kohe, et “Bismarck” on tagumine  vastaslaev,  ja  vaatamata
      admiral käsule  sihiti  oma  torud  tõelisele  “Bismarckile”.  Juba  esimese
      kogupaugu ajal aga kiilus “Prince of Walesil”  üks  vöörisuurtükk  kinni  ja
      nii vähenes inglaste poolel lahingus osalevate torude arv veel ühe võrra.
        Admiral Lütjens käskis mõlemal oma  laeval  tulistada  inglaste  lipulaeva
      “Hoodi”. Teisest või kolmandast sakslaste kogupaugust saigi “Hood”  tabamuse
      keskossa, tal puhkes tulekahju õhutõrjesuurtükkide laskemoonakeldri juures.
         Kell  6.00  pööras  admiral  Holland  oma  laevad  järsult  vasakule,  et
      suurendada vahemaad sakslasteni. Vahemaa vastaste  vahel  oli  sallks  ajaks
      vähenenud 13 kilomeetrini ja oli karta, et selliselt  väikeselt  distantsilt
      lastud  soomustläbistavad  mürsud   löövad   tõesti   läbi   Briti   laevade
      tekisoomuse. Ja nii oligi. Pöörde ajal  sai  “Hood”  uue  tabamuse,  seekord
      tõenäoliselt ahtrisuurtükitornide laskemoonakeldrisse. Laevast lendas  taeva
      poole tulesammas, mis muutus  kohe  mustaks  suitsusambaks.  Paari  minutiga
      kadus “Hood” veepinnalt ja “Hoodi” kiiluvees  sõitnud  “Prince  of  Walesil”
      tuli kurssi muuta, et uppuvale vrakile mitte otsa sõita.
        Sakslased koondasid nüüd oma suurtükitule “Prince of Walesile” ja see  sai
      lühikese aja jooksul kaheksa tabamust. Üks mürsk lõhkes otse sillal,  ni  et
      kõik, kes seal olid, said surma või haavata. Imekombel jäi  täiesti  terveks
      vaid laeva komandör kommodoor Leach. Lisaks sellele muutus  mingi  tehnilise
      rikke   tõttu   liikumisvõimetuks   “Prince   of    Walesi”    neljatoruline
      vöörisuurtükitorn.  Sellises  olukorras  pidas  kommodoor   Leach   paremaks
      lahinguväljalt  eemalduda.   Nii   arvas   ka   ristlejal   “Norfolk”   asuv
      kontradmiral Wake-Walker, kes oli nüüd  jäänud  Briti  sõjalaevade  vanemaks
      komandöriks. Sest  admiral  Lancelot  Holland  oli  kadunud  merepõhja  koos
      “Hoodiga”   nii   nagu   ka   viimase   umbes    1400-liikmeline    meeskond
      (meresõjakirjanduses kohtab  mitmeid  erinevaid  arve).  “Hoodilt”  päästeti
      vaid kolm meest – madrus Tilburn, signalist Briggs ja meresõjakooli  kursant
      Dundas. Ka “Hoodi” komandör kommodoor R. Kerr oli oma laevaga kaasa läinud.
        Briti laevastiku ühe tuntuima laeva hukkumine sundis  Briti  Admiraliteeti
      koondama kõiki käepärast olevaid  jõude  “Bismarcki”  hävitamiseks.  Admiral
      Wake-Walker sai käsu “Bismarcki” mitte  radariekraanidelt  kaotada,  admiral
      Tovey  võttis  oma  laevadega  suuna   “Bismarcki”   edasiliikumisteele   ja
      sinnasamasse  suundus veel hulk  suuri  sõjalaevu.  Lahingulaev  “Ramilles”,
      mis saatis konvoid Halifaxi, sai  käsu  oma  konvoid  maha  jätta  ja  tulla
      “Bismarcki” jahtima, lahingulaev “Revenge”  sai  aga  käsu  Halifaxi  merele
      sõita. Giblartari sõitis ookeanile nn. Laevastikukoondis  H,  kuhu  kuulusid
      lahinguristleja  “Renown”,  lennukandja   “Ark   Royal”   ja   kergeristleja
      “Sheffield”. Lahingulaev “Rodney”, mis asus Iirimaa ja Gröönimaa vahel,  sai
      käsu võtta kurss edelasse. Ookeanil sõelus ka ristlejaid ja hävitajaid  ning
      Briti Admiraliteedi kavandavast klaperjahist “Bismarckile” võttis  ühtekokku
      osa 5 lahingulaeva, 2 lahinguristlejat, 2 lennukikandjat,  12  ristlejat  ja
      paarkümmend hävitajat.
        “Bismarck” oli lahingus saanud 2–3 tabamust 356-mm mürskudega,  neist  ühe
      vööris olevasse kütusetanki. See  hakkas  tugevasti  lekkima,  jättes  Saksa
      lahingulaeva  kiiluvette  selgesti  nähtava  õlijälje.  Ühtlasi  vähenes  ka
      “Bismarcki” võimalik sõidukaugus.  Seetõttu  otsustas  admiral  Lütjens,  et
      avaookeanile liitlaste laevu jahtima enam ei pürgita,  vaid  võetakse  kurss
      Prantsusmaa rannikule St-Nazaire’i sadamasse. Sama  päeva  õhtul  kell  kuus
      sõitsid “Bismarck” ja “Prinz Eugen”  lahku.  Seda  selleks,  et  “Bismarcki”
      reetlik õlijälg jälitajaid vähemalt “Prinz Eugeni” kannule ei  juhataks.  Et
      sakslasi  vahetult  jälitavad  admiral  Wake-Walkeri  ristlejad  ei  märkaks
      “PrinzEugeni” kadumist, pööras admiral Lütjens “Bismarcki” jälitajale  vastu
      ja astus nendega tulevahetusse. Kumbki pool tabamusi  ei  saanud,  küll  aga
      saavutas  Lütjens  oma  eesmärgi  –  “Prinz   Eugen”   kaduski   märkamatult
      silmapiiri taha.
         24.  mail  pealelõunal   andis   admiral   Tovey   käsu   lennukikandjale
      “Victorious”  sõita  koos  nelja  ristlejaga  100  miili   kaugusele   Saksa
      laevadest  ja  rünnata  “Bismarcki”  torpeedolennukitega.  See  laevadegrupp
      kontradmiral Curteisi juhatusel lisaks kiirus ja kell 22, kui  “Bismarckini”
      oli  jäänud  veel  120  miili,  tõusid  lennukid  õhku.  Teele  läks  üheksa
      torpeedolennukit “Swodfish” ja kuus lennukit “Fulmar”.  Viimastel  ei  olnud
      torpeedosid, need pidid tegutsema luurelennukitena.  Vaatamata  ööpimedusele
      ja vihmapilvedele, leitigi “Bismarck” ja pärast keskööd  saadi  temasse  üks
      torpeedotabamus, mis,  tõsi  küll,  eriti  rasket  vigastust  ei  tekitanud.
      Pilkases  öös  lendavad  “Swordfishid”  leidsid  “Victoriousi”  raadiomajaka
      järgi oma emalaeva ja maandusid õnnelikult; kadunuks jäi kaks “Fulmarit”.
        Alanud 25. mail kell 1.00 oli “Bismarckil”  veel  üks  lühike  tulevahetus
      Wake-Walkeri  ristlejapaariga.  Sakslastel  õnnestus   jälitajad   kaugemale
      peletada   ja   kell   3.06   kaotasid   need    jälle    “Bismarcki”    oma
      radariekraanidelt.
        Briti kaugluurelennukid, lennukandjatel baseeruvad  lennukid  ning  laevad
      otsisid “Bismarcki”  meeleheitlikult.  See  aga  suundus  esialgu  Hispaania
      ranniku suunas, et olla võimalikult kaua väljas  Briti  saartel  baseeruvate
      luure- ja pommilennukiite tegevusraadiusest. 25. mail hommikul  kella  10.30
      paiku möödus “Bismarck” admiral Tovey laevadegruppi ahtri tagant  umbes  100
      miili  kauguselt.  Veerand  tundi  hiljem  sai   admiral   Tovey   Londonist
      Admiraliteedist  raadioteate,  et  Briti  raadioluure   on   kinni   püüdnud
      “Bbismarckilt” saadetud raadiotelegrammi ning selle järgi välja peilinud  ta
      asukoha. See  näitavat,  et  “Bismarck”  on  ilmselt  asunud  suure  kaarega
      tagasiteele, võttes suunas Fääri saarte ja Islandi  vahele.  Muidugi  keeras
      admiral Tovey nüüd ka oma laevadel otsa ümber ja kiirustas  teatatud  suunas
      teele. Sinnapoole pöörasid oma ninad  järgnevail  tundidel  mitmed  teisedki
      laevadegruppid.
        Tegelikult oli aga Admiraliteedist  saadud  teade  vale  –  kohalesaadetud
      lennukid ei  avastanud  väljapeilitud  ega  selle  lähikonnas  “Bismarckist”
      jälgegi. Jällegi jäi vaid üle oletada, kuhu siis “Bismarck” ikkagi kursi  on
      võtnud. Suurem osa Admiraliteedi “helgeid päid”  kaldus  nüüd  pärast  pikka
      analüüsi arvama, et küllap on “Bismarck” teel Prantsusmaa rannikule,  sinna,
      kus “Gneisenau” ja “Scharnhorst” teda juba ees ootavad. Ja  25.  mail  õhtul
      kell kuus said ookeanil olevad Briti  laevad  uue  instruktsiooni  –  otsida
      “Bismarcki” Bresti sadamasse viivalt laevateelt. Sellele suunale pöördus  ka
      Home Fleet’i juhhataja admiral Tovey oma  lipulaevaga,  kuid  selleks  ajaks
      oli ta “Bismarckist” 150 miili tahapoole jäänud. Muidugi ei teadnud  admiral
      Tovey ise sellest.
        “Bismarcki” avastasid inglased uuesti alles 26. mai hommikul  kell  10.30.
      “Bismarcki” leidis luurevesilennuk “Catalina”.  Saksa  lahingulaevalt  avati
      selle  suunas  tihe  õhutõrjetuli,   kuid   vigastatud   lennukilt   saadeti
      radiogramm laeva koordinaatidega ja kursiga.
        Osutus,  et  koondis  H,  kuhu  peale  lennukandja  “Ark  Royal”  kuulusid
      mäletatavasti veel lahingurisleja  “Renown”  ja  kergeristleja  “Sheffield”,
      oli vaid 70 miili  “Bismarckist”  ida  pool.  Lahinguristleja  “Renown”  oli
      relvastatud kuue  381-mm  suurtükiga  “Bismarcki”  kaheksa  samakaliibrilise
      vastu, soomuskate  oli  aga  “Renownil”  “Bismarcki”  omast  kindlalt  õhem.
      Seetõttu  ei  usaldatud   “Renowni”   “Bismarckiga”   kahevõitlusse   saata.
      “Bismarcki” lähedale saadeti hoopis risleja “Sheffield”, et see  “Bismarcki”
      manöövreid oma raadolokaatoriga jälgiks.
        Kella 14 paiku startisid lennukikandjalt “Ark Royal”  14  torpeedolennukit
      ja  võtsid  suuna  “Bismarckile”.  Lahingupalavikus  aga  satuti   rislejale
      “Sheffield” ja lasti oma torpeedod selle  peale  välja.  “Sheffieldi”  mehed
      pääsesid siiski vaid paraja ehmatusega.
        Sama päeva õhtul kell kuus sai lahingulaev “Rodney”  kokku  admiral  Tovey
      lipulaeva “King Georg V”-ga. “Bismarckist” asuti kirdes ja  veidi  tagapool.
      Läheduses olid teatavasti  veel  lahingurisleja  “Renown”  ja  lennukikandja
      “Ark Royal” ning need neli laeva olidki kõik need suured  Briti  sõjalaevad,
      mida “Bismarcki”-vastase löögijõuna võis arvestada. Sest  kolm  suurt  laeva
      olid kütusepuuduse ähvardusel jahi  lõpetanud  –  lahinguristleja  “Repulse”
      oli juba 25. mai lõuna paiku suundunud  Islandile,  lahingulaev  “Prince  of
      Wales” oli sama päeva pealelõunast  ja  lennukikandja  “Victorius”  26.  mai
      lõunast võtnud kursi sinnasamase. Lahingulaev “Ramilles” ja  “Revenge”  olid
      aga sadu miili  “Bismarkist”  ning  Tovey  laevadest  lääne  pool  ja  nende
      kohalejõudmisega lahingusse ei saanud  arvestada.  “Bismarcki”  kaugus  tema
      tõenäolisest sõidusihist Brestist oli aga selline, et ilmselt juba  järgmise
      päeva, 27. mai õhtuks olnuks ta kohal.
        Arvestanud kõiki  neid  asjaolusid,  tuli  admiral  Tovey  pessimistlikule
      järeldusele, et kui eeloleval ööl ei õnnestu “Bismarcki”  kiirust  väheneda,
      siis järgmisel ei ole teda enam mõtet lahingulaevadega jälitada  –  niikuini
      läheb “Bismarck” eest ära!
        Seepärast tegid 26. Mail Øhtul kella 20.47 ja  21.15  vahel  “Arc  Royali”
      torpeedolennukid uue rünnaku “Bismarcki” vastu ja seekord oli see  edukas  –
      13 vettelastud torpeedost tabasid kaks  märki.  Üks  torpeedo  põrkas  vastu
      pardasoomust ega teinud laevale erilist viga,  teine  aga  sattus  ahtrisse,
      kus vigastas sõukruvisid ja roole. “Bismarcki” saatus oli  otsustatud  –  ta
      kiirus langes ja manööverdusvõime vähenes.
        Vaevalt sai torpeedolennukite rünnak  lõpetada,  kui  pärast  22.30  algas
      viie hävitaja torpeedorünnak “Bismarckile”. See oli  4.  Hävitajale  flotill
      kommodoor  Viana  juhatusel,  kuhu  kuulusid  Briti   hävitajad   “Cossack”,
      “Maori”, “Sikh” ja  “Zulu”  ning  inglaste  poolt  Poola  eksiillaevastikule
      antud  “Piorun”.  Polteist  tundi  kestnud  torpeedorünnaku  tulemusel   sai
      “Bismarck” tõenäoliselt kaks  torpeedotabamust,  mis  veelgi  vähendasid  ta
      lahinguvõimet.
        27. mai hommikul  liikus  “Bismarck”  veel  vaid  vaevaliselt  8-sõlmelise
      kiirusega. Nüüd õnnestus admiral Toveyl talle lahingulaevadega  “King  Georg
      V” ja “Rodney” lähedale  sõita.  Kell  8.47  avati  “Rodneylt”  tuli,  minut
      hiljem hakkasid paukuma ka Tovey lipulaeva suurtükid ja veel  minuti  pärast
      ka  “Bismarcki”  omad.  Saksa  sõjalaevad  olid  alati  silma  paistnud  oma
      suutükitule täpsusega ja ka seekord näis algul, et kohe-kohe  saab  “Rodney”
      pihta.  Kuid  siis  hakkasid  “Bismarcki”  suurtükitule  täpsus  ja  tihedus
      vähenema. “Bismarck” sai ise tabamusi ja kella 10.15  paiku  põles  ta  juba
      nagu jaanituli.
        Admiral Tovey käskis suurtükitule lõpetada. Kuna ka “Bismarckilt” enam  ei
      tulistatud, sõitis talle  lähedale  raskeristleja  “Doorsethire”  ja  laskis
      Saksa lahingulaeva paremasse pardasse kaks ja vasukusse üks  torpeedo.  Kell
      10. 36 läks “Bismarck ümber ja uppus. Ellujäänud sakslased  on  väitnud,  et
      “Bismarck” ei uppunud mitte inglaste mürskude ja torpeedode  tagajärjel.  Ta
      olevat uputanud sakslased ise kingstonite avamisega, et laev inglaste  kätte
      ei satuks.
        Koos “Bismarckiga” uppus 2303 elusat ja  surnud  saksa  meremeest.  Pääses
      vaid 115 meest. Neist 110 korjasid välja ristleja “Dorsetshire” ja  hävitaja
      “Maori”. Kolm meest võeti hiljem  Saksa  allveelaeva  U  74  ja  kaks  meest
      ilmavaatluslaeva “Sachsenwald” pardale.
         Tallinnas  elav  vanahärra  Voldemar   Grossberg   mäletab   omaaegsetest
      sõjamehelugudest,  et  hiljem  olevat  paar  “Bismarcki”  meeskonna   liiget
      kummipaadis Prantsusmaa randa jõudnud, kuid sakslased olevat  ise  nad  maha
      lasknud. Meestele pandud süüks, et nad oma laeva  enne  lahingu  lõppu  maha
      oli jätnud, sest kust nad muidu terve kummipaadi oleksid saanud!
        Samal ajal kui käis eespool kirjeldatud klaperjaht  “Bismarckile”,  sõitis
      ristleja “Prinz Eugen”  segamatult  lõuna  poole.  26.  Mail  jõudis  ta  40
      põhjalaiusele Assooridest lääne pool, kus  kohtus  Saksa  tanklaevaga.  4000
      tonni kütuse ümberpumpamine võttis aega mitu päeva ja alles  29.  Mail  läks
      “Prinz Eugen” teele ida poole. 1. Juuni õhtul jõudis ta Bresti.
      
      
      
        “Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sõidavad läbi Inglise kanali
      
      
      
        1942. aastal talvel,  pärast  ebaõnnestunud  pealitungi  Moskvale,  hakkas
      Hitler  kartma  võimalikku  Briti  dessanti  Norrasse.  Et  seda  takistada,
      otsustas ta tuua Saksamaa sadamaisse ning saata sealt  edasi  Norra  vetesse
      eelnevate  seikluste  tagajärjel  Prantsusmaa  sadamasse  Bresti   kogunenud
      suured Saksa sõjalaevad – lahingulaevad “Scharnhorst”  ja  “Gneisenau”  ning
      raskeristleja “Prinz Eugen”. Peale dessandiohu ärahoidmise  kavatses  Hitler
      neid  laevu  kasutada  Nõukogude  Liidu  põhjasadamaisse  minevate  konvoide
      purustamiseks.
        Saksa merejõudude ülemjuhataja suuradmiral Raeder oli selle plaani  vastu,
      ta väitis, et sel juhul hõlbustuks ja odavneks tunduvalt  Inglismaa  ja  USA
      konvoiteenistus  Atlandil,  sest  inglased  ei  pruugi  enam  oma  konvoisid
      lahingulaevade ja lennukikandjatega  saata.  Kuid  loomulikult  jäi  Hitleri
      sõna peale.
        Führer’i käsu kohaselt tuli laevad Norrasse viia  lühimalt  teed  mööda  –
      läbi Inglise kanali, kuna traditsiooniline suure kaarega ümber Inglismaa  ja
      Iirimaa sõit oleks tähendanud kaugelt suuremat  kütusekulu  ja  nagu  näitas
      “Bismarcki” hukkumise  lugu,  polnud  kaugeltki  ohutu.  Seejuures  arvestas
      Hitler, et suur osa teekonnast, mis  jääb  Inglismaa  lähivetesse,  õnnestub
      läbida ööpimeduse katte all, pealegi on sealsetes  vetes  talvel  ka  päevad
      ajal tavaliselt halb nähtavus.
         Üksikasjalise  läbitungiplaani,  mis  sai  koodnimeks  “Zerberus”,   pidi
      koostama Brestis asuva  eskadri  juhataja,  viitseadmiral  Otto  Ciliax.  Ta
      valmistaski operatsiooni põhjalikult ette. Brestist pidi teele  asutama  11.
      Veebruaril kell 19.30.  Sel  ajal  olnuks  juba  küllalt  pime,  et  laevade
      lahkumist ei märkaks  Bresti  lähistel  tiirutavad  Briti  luurelennukid  ja
      allveelaevad. Kuna oli kuuloomise eelne aeg,  polnud  karta  ka  kuuvalgust.
      Pealegi langes farvaater enne läbi traalida. Valgel ajal pidid  suuri  laevu
      vastase  allveelaevade   ja   torpeedokaatrite   eest   kaitsma   hävitajad,
      torpeedokaatrid, allveelaevahävitajad, valvelaevad ja  valvekaatrid;  pommi-
      ja torpeedolennukite eest aga hävituslennukid.  Tähtsamatesse  kursimuutmise
      kohtadesse tuli ankrusse panna kuus valvelaeva, mis olid raadiomajakaiks.
         Sakslaste  ettevalmistused  Kanali  läbimiseks   ei   jäänud   inglastele
      märkamata.   Luurelennukeit   nähti   traalereid    tegutsemas    faarvaatri
      traalimisel ning juba pandi lennukeilt  ja  miiniveeskjalt  sakslaste  poolt
      miinidest puhastatud teele Belgia  ja  Hollandi  vetesse  uusi  magnetmiine.
      Lahinguvalmis   seati   torpeedo-    ja    pommilennukid,    hävitajad    ja
      torpeedokaatrid. Kuid Saksa laevade väljasõidupäeva inglased ei  teadnud  ja
      see otsustaski asja.  Ja  ega  inglased  olnudki  päris  kindlad,  et  Saksa
      laevade tee just läbi Inglise kanali  läheb.  Ei  välistatud  võimalust,  et
      selle tee  traalimine  on  vaid  pettemanööver,  tegelikult  aga  kavatsevad
      sakslased tungida läbi Giblartari  Vahemerre,  toeks  Itaalia  laevastikule.
      Seetõttu  seadis  Giblartari  baasis  asuvate  Briti  merejõudude   juhataja
      admiral James Somerville ka oma laevad lahinguvalmis.
        11.  veebruari  õhtul,  just  enne  planeeritud  väljasõitu,  tegid  Briti
      lennukid õhurünnaku Bresti sadamale.  Seetõttu  laevade  väljasõit  viivitus
      üle tunni ja algas alles kell 20.45. Öö oli tõepoolest  kottpime  ja  taevas
      pilvine. Kell 19.30 oli Bresti juures patrullival Briti luurelennukil  radar
      rikki läinud ja ta lendas baasi. Teda väljavahetav lennuk aga jõudis  kohale
      kell 21.30, kui Saksa laevad  olid  juba  ümber  Ouessant’i  saare  kirdesse
      pöördunud. Laevu ei  märganud  ka  Ouessant’i  saarest  ida  pool  patrulliv
      luurelennuk, kuna ka sellel oli tol õhtul radaririke,  ja  merele  väljuvaid
      Saksa  laevu  ei  märganud  ka  Bresti  sadama  ees  vahti  pidevalt   Briti
      allveelaevast “Seelion”.
        Sakslased liikusid algul läände  ja  siis  kirdesse.  Ees  sõitis  admiral
      Ciliaxi lipulaev “Scharnhorst”, selle  järel  “Gneisenau”  ja  lõpus  “Prinz
      Eugen”. Suuri laevu saatsid esialgu kuus hävitajat  ja  kolm  torpeedopaati.
      Avamerel sõideti 27-sõlmelise kiirusega. Hommikul kella viie  paiku  mööduti
      Kanalisaartest põhja pool ja kell 5.15 võeti kurss otse itta.
        Kell  9.15,  kui  laevad  olid  möödunud  Le  Havre’ist,  keerati  järsult
      kirdesse. Hakati lähenema Inglise kanali kitsamaile osale,  Doveri  väinale,
      admiral Cillaxi eskaadri kaitset tugevdati kaheksa torpeedopaadi ning  kümme
      torpeedokaatriga.  Kell   9.20   hakkasid   Kanali   kaldal   olevad   Saksa
      raadiojaamad segama Inglise radarijaamu. Kuna seda oli  aga  tehtud  viimase
      paari nädala jooksul  hulk  kordi,  ei  pööranud  inglased  sellele  erilist
      tähelepanu.
         Umbes  samal  ajal  avastasid  kaks  Dooveri  väina   kohal   patrullivat
      “Spitfire”-tüüpi hävituslennukit merel hulga väikesi Saksa  sõjalaevu.  Kell
      10.20 tegid inglased siin täiendavad õhuluuret ja  üks  “Spitfire’i”  piloot
      kandis ette, et  on  avastanud  20  –  30  laevast  koosneva  konvoi.  Saksa
      eskaadris oli sel ajal tõesti 30 laeva, kuid paistab, et Briti  lendurid  ei
      hiilanud  sõjalaevade  tüüpide  tundmisega.   Kell   10.42   lendasid   kaks
      “Spitfire’it” otse üle Saksa lahingulaevade mastide.
        Selleks ajaks oli ammu päevavalge, kuid madal pilvitus ja  halb  nähtavus.
      Ciliaxi laevade kohal  tiirutas  alatasa  16  Saksa   hävituslennukit.  Kuna
      nende lennuaeg oli  piiratud,  vaheldusid  nad  pidevalt  ja  ühtekokku  oli
      operatsioonisks   “Zerberus”    eraldatud     250    hävituslennukit.    Üks
      lennuväeohvitser asus lipulaeval “Scharnhorst” ning laevastiku  ja  lennuväe
      vahel oli seekord loodud korralik koostöö.
        Alles  kella  11.30-ks  jõudsid  inglased  oma   hävituslendureilt  saadud
      andmeid analüüsides järeldusele, et Dooveri väina  läbivate  laevade  hulgas
      on  ka  lahingulaevad.  Hakati  valmistuma  neile  löögi  andmiseks.   Kella
      kaheteistkümne paiku aga läbisid Saksa laevad väina  kõige  kitsama  osa  ja
      hakkasid Inglismaalt eemalduma.
        Nüüd  lõpuks  läks  käima  ka  inglaste  sõjamasin.  Kell  11.55  väljusid
      Doverist merele viis torpeedokaatrit. Pool tundi hiljem  jõudsid  nad  Saksa
      laevadeni, kuid neil ei jätkunud surmapõlgust, et eskortlaevade rivist  läbi
      murda ja lahingulaevade lähedale jõuda. Kaugelt väljalastud torpeedodest  ei
      tabanud  aga  ükski  madagi.   Kell   12.25   saadeti   merele   veel   kolm
      torpeedokaatrit. Need leidsid ettenähtud piirkonnas vaid Saksa  eskortlaevu,
      lahingulaevu ja ristlejat aga mite. Halvenev ilm ja  mootoririkked  sundisid
      neid peagi oma otsinguid lõpetama.
         Kell  12.45  jõudsid  Saksa  laevadeni   ka   kuus   vana   kahetiivalist
      torpeedolennukit “Swordfish” kümne hävituslennuki  saatel.  Hävituslennukeid
      pidi rohkem tulema, kuid osa neist ei leidnud  vaenlast  merel  üles.  Saksa
      laevade ägedas tõkketules viskasid “Swordfishid” oma torpeedod  vette,  kuid
      ükski neist ei tabanud. Kõik kuus Inglise torpeedolennuki lasksid  sakslased
      alla.
        Londonist 80 kilomeetrit kirde poole  jäävas  Harwichis  baseerus  kuus  I
      maailmasõja ajal ehitatud hävitajat. Kell  11.56  said  needki  käsu  merele
      minna. Üsna pea tossutasidki  hävitajad  “Cambell”,  “Mackay”,  “Vivacious”,
      “Walpole”, “Whitshed” ja “Worcester” kommodoor C. T. M. Pizey juhatusel  ida
      suunas – punkti, kus  tüürimeeste  arvestuste  kohaselt  pidid  nad  kohtuma
      Saksa laevadega.  Hävitajal  “Walpole”  tuli  mingi  vigastuse  tõttu  baasi
      tagasi pöörduma ja teekonda jätkasid viis laeva.
        Samal ajal kui  kommodoor  Pizey  hävitajad  sakslasi  üllatama  rühkisid,
      sõitis “Scharnhorst” Ostendest põhja pool kell 14.31  miinile.  Nii  suurele
      laevale ei tähendanud üks  miiniplahvatus  veel  midagi  katastroofilist  ja
      pärast leki lokaloseerimist jätkas ta poole tunni pärast teekonda.  See  aga
      tähendas seda, et kui Briti hävitajate vaatlejad kell 15.43  Saksa  laevu  4
      miili pealt silmaga  seletama  hakkasid,  leidsid  nad  ettearvutatud  kohal
      suurtest laevadest ainult “Gneisenau” ja  “Prinz  Eugen”  eest.  “Campbell”,
      “Vivacious”  ja  “Worcester”  läksid  ründama  lahingulaevu,   “Mackay”   ja
      “Whitshed” aga ristlejat. Sakslased  avasid  tõkketule  ja  neili  hävitajat
      saatsid oma torpeedod teele 3 kilomeetri pealt  ning  ei  tabanud.  Hävitaja
      “Worcester” üritas lähemale sõita,  kuid  sai  tabamuse  280-mm  mürsuga  ja
      suutis ainult imekombel baasi  tagasi  jõuda.  Ülejäänud  hävitajad  jõudsid
      tagasi vigastumatuina.
        Peaaegu üheaegselt Briti hävitajate torpeedorünnakuga rünnati Saksa  laevu
      ka õhust. Kuid väljalennanud 242 pommilennukist leidsid  vastase  üles  vaid
      39. Neist 15 tulistasid sakslased alla, aga ka ülejäänud  24  ei  saavutanud
      ühtegi pommitabamust.  Ja  kui  nad  oleksidki  saanud  mõne  pommiga  Saksa
      suurtele laevadele pihta, ega see  sakslaste  teekonda  oluliselt  ei  oleks
      häirinud.  Sest  Inglise  pommilennukeil  olid  seekord   kaasas   tavalised
      fugasspommid, mis oleksid lõhkunud vaid laevade  pealisehitisi,  soomustekke
      läbimata. Soomus läbistavaid pomme ei olnud mõtet kaasa  võtta,  sest  neile
      soomuse purustamiseks vajaliku kiiruse saamiseks  tuleb  neid  pomme  visata
      kõrgelt, mis oli aga seekord madala pilvituse tõttu võimatu.
        Peale eelnimetatud 15 allatulistatud pommilennuki kaotasid inglased ka  17
      pommitajad kaitsnud hävituslennukit.
        Kella  15.30  ja  17.40  vahel  ründasid  Saksa  laevu  ka  mitmes  grupis
      kohalelennanud Briti  merelennuväe  torpeedo-  ja  pommilennukid,  kokku  30
      lennumasinat. Ka need rünnakud  lõppesid  tulutult,  ründajad  ise  kaotasid
      kaks lennukit.
        Peagi võttis saabuv pimedus Inglismaa rannikust  järjest  enam  eemalduvad
      Saksa laevad kaitsva hõlva alla, varjates neid Briti  lennukite  eest.  Kuid
      mitte miinide eest. Kell 19.55 sõitis nüüd juba  Hollandi  ranniku  lähistel
      liikuv  “Gneisenau”  miinile,  kuid  pärast  lühikest  peatust  jätkas   25-
      sõlmilise kiirusega teekonda.
        Kell 21.34 sõitis “Scharnhorst” teist  korda  miinile,  saades  nüüd  juba
      tõsisemalt viga. Laev neelas 1000 tonni vett ja ta vasakpoolne  turbiin  jäi
      seisma. Kell 22.23 jätkas ta aeglaselt käigul teekonda.
         13.  veebruari  varahommikul  jõudis   “Scharnhorst”   Wilhelmshavenisse,
      “Gneisenau” ja “Prinz Eugen” aga Elbe suudmesse. Operatsioon “Zerberus”  oli
      lõppenud.
        12. veebruari  ebaedust  raevunud  inglased  vandusid  kättemaksu  ja  see
      õnnestuski. Ööl vastu 17. Veebruari  sai  Kielis  dokki  pandud  “Gneisenau”
      pihta raske pommiga, mis tabas ta vööriosa. Järgnev tulekahju ja  laskemoona
      plahvatus tekitasid “Gneisenaule” rasked purustusi.  Esialgu  üritati  laeva
      remontida,  kuid  1943.  Aasta  jaanuaris   loobuti   sellest.   “Gneisenau”
      pukseeriti Gotenhafenise, kuhu jäeti seisma. Suurtükid võeti maha  ja  viidi
      Atlandi vallile –  kindlustusvööndile  Atlandi  ookeani  ja  Inglise  kanali
      rannikul, mis pidi  takistama  Inglise-Ameerika  vägede  sissetungi  Euroopa
      mandrile.
      
      
      
                                “Scharnhorsti” hukkumine
      
      
      
      1943.  aasta  jõulude   eel   liikus   Norra   merel   ja   Barentsi   merel
      vastassuundades kaks konvoid. 20. detsembril  väljus  Inglismalt  konvoi  JW
      55B,  mis  sõitis   Murmanskisse,   23.detsembril   aga   läks   Murmanskist
      vastassuunas  teele  konvoi  RA  55A  .  Esimesse  kuulus  19  ja  teise  22
      transpordilaeva, vahetuks kaitseks  oli  mõlemal  konvoil  kümme  hävitajat,
      esimesel konvoil lisaks neile veel kolm traalerit.
        18. detsembril oli Inglismaalt tulema hakkata konvoi  katteks  Murmanskist
      väljunud  Inglise  eskaader,  mis  oli  sinna  jõudnud  kaks  päeva  tagasi.
      Eskaadrisse kuulusid lahingulaev “Duke of York”, kergeristleja “Jamaica”  ja
      neli hävitajat Home Fleet’i ülemjuhataja admiral  Bruce  Fraseri  juhatusel.
      23.  detsembril  väljus  mõlema  konvoi  katteks  Murmanskist  veel  teinegi
      Inglise eskaader, kuhu kuulusid raskeristleja “Norfolk”  ning  kergeristleja
      “Belfast” ja “Sheffield” viitseadmirali R. L. Burnetti juhtimisel.
        Murmanskisse mineva  konvoi  avastati  Saksa  luurelennuk  22.  detsembril
      Fääri  saarte  juures.  Järgmise  päeva  hommikust  hakkasid   luurelennukid
      konvoid JW 55B pideva valve all hoidma. Saksa õhuluure ei  märganud  aga  ei
      läände liikuvat konvoid ega Fraseri ja Burnetti eskaadrit. Arvestades  seda,
      käskis admiral Fraser konvoist RA 55A neljal hävitajal minna  üle  konvoisse
      JW  55B.  Nõrgendatud  kaitsega  konvoil  RA  55A  käskis  ta  sõita  läände
      Karusaarest põhja poolt, 14 hävitajani tugevdatud kaitsega  konvoil  JW  55B
      aga esialgu hoida kurssi kirdesse ja mööduda Karusaarest lõuna poolt.
        Esimese jõulupüha, 25. detsembri pealelõunal sai Alta fjordis  asuv  Saksa
      laevastikukoondis  suuradmiral  Dönitzilt  käsu  merele   minna   ja   peagi
      Karusaare juurde jõudev konvoi JW 55B  uputada.  Kell  19.00  läksidki  Alta
      fjordist merele lahingulaev “Scharnhorst”  ja  viis  hävitajat  kontradmiral
      Erich Bey üldjuhatamisel.
         Meri  oli  tormine  ja  lisaks  sellele  tuleb  arvestada,  et  järgnevad
      sündmused hargnesid 72 põhjalaiusest põhja pool, kus sel ajal oli  polaaröö.
      Ainult südapäeval, kui päike oli kümmekond kraadi horisondi  taga,  on  seal
      umbes neli tundi videvikku.
        26. detsembril kell 3.39 sai admiral Fraser  Admiraliteedilt  raadioteade,
      et  “Scharnhorst”  on  tõenäoliselt  merel.   On   võimalik,   et    Inglise
      raadioluure oli kinni  püüdnud  kesköö  paiku  admiral  Bey  saadetud  teate
      Dönitzile, et võib-olla tuleb tormi tõttu hävitajad tagasi saata ja  konvoid
      rünnata ainult “Scharnhorstiga”.
         Kell  8.40  hommikul  saatis  admiral   Bey   oma   hävitajad   lahkrivis
      “Scharnhorsti” ette, et konvoid avastada. Bey  arvas,  et  on  jõudnud  juba
      konvoi kursile, ja  “kammis”  edelasuunda,  samal  ajal  aga  möödus  konvoi
      paralleelkursil parempoolsest Saksa hävitajast 15 miili kauguselt.
        Samal ajal kui Bey oma hävitajad  laiali  saatis,  avastas  “Scharnhorsti”
      Burnetti lipulaev ristleja “Belfasti”  raadiolokaator  18  miili  kauguselt.
      Ristlejad sõitsid lähemale ja kui vahemaa oli vähenenud  7  miilini,  laskis
      “Belfast” “Scharnhorsti”  pihta  valgustusmürsu.  Kell  9.29  käskis  Fraser
      konvoil põhjasuunda pöörduda ja konvoi kaitselaevastikust  neljal  hävitajal
      ristlejaile abiks minna.
         “Scharnhorst”  ei  vastanud  ristlejate  suurtükitulele.  Inglise   mürsu
      tabamus lõi puruks ta radari ja vöörikahurite kaugusmõõtja ning admiral  Bey
      otsustas ristlejatega mitte jantima hakata. Pealegi  oli  Beyl  käsk  suurte
      sõjalaevadega lahingut  pidada  ainult  äärmisel  vajadusel.  Arendades  30-
      sõlmelist kiirust, jättis ta ristlejad  kaugele  maha,  sest  sellise  kõrge
      lainega ei teinud ristlejad mitte üle 24  sõlme.  Sõitnud  esialgu  kagusse,
      pöördus “Scharnhorst” peagi põhja, sest  ta  retke  eesmärk  oli  ju  ikkagi
      konvoi hävitamine, et läänest tulev varustus idarindele ei  jõuaks.  Ilmselt
      oli vahepeal admiral Beyni jõudnud raadioteade, mille kella üheksa ajal  oli
      kaldabaasi saatnud Saksa allveelaev U 601 ning kus  teatati  konvoi  JW  55B
      asukoht ja kurss.
         Loobunud  “Scharnhorsti”  lootusetust   jälitamist,   pöördusid   Inglise
      ristlejad loodesse ja lähenesid konvoile. Kell 10.40  ühinesid  ristlejatega
      neile toeks saadetud hävitajad.
        Teadmata, et “Scharnhorst”  on  põhjakursile  keeranud,  sai  konvoi  kell
      12.00 käsu võtta  kurss  kagusse  Koola  lahele.  Ristlejad  olid  sel  ajal
      konvoist  11  miili  ida  pool.  Viis  minutit  hiljem  avastas   “Belfasti”
      raadiolokaator  “Scharnhorsti”  uuesti,  seekord  15  miili  pealt.   Laevad
      sõitsid lähenemiskurssidel ja kell 12.21  avasid  ristlejad  6  miili  pealt
      tule.  Kaasasoevad  neli  hävitajat  saadeti  torpeedorünnakule,  kuid  kuna
      “Scharnhorst” tagasikursile pöördus, ei saanud hävitajad talle  torpeedolasu
      kaugusele. Saksa hävitajad olid selleks ajaks tulutu  “kammimise”  lõpetanud
      ja  kogunenud  varem  kokkulepitud  paika  umbes  23   idapikkusel   ja   74
      põhjalaiusel, mis jäi alanud lahingust 18 miili  lõuna  poole.  Seal  jõudis
      nendeni admiral Bey  käsk  otsida  konvoid  lääne  poolt.  Kella  ühe  paiku
      möödusid  Saksa  hävitajad  konvoist  umbes  8  miili  lõuna  poolt   midagi
      märkamata. Läände  liiguti  kuni  kella  14.18-ni,  mil  hävitajaid  juhatav
      merekapten Johannnesson sai admiral Beylt käsu Alta fjordi tagasi sõita.
        Sel ajal aga avas “Scharnhorst” vastutule. Ristleja “Norfolkil”  sai  280-
      mm mürsuga pihta ja muutus vanarauaks ahtripoolne peakaliibrisuurtüki  torn,
      samuti radarijaam. Vigastusi sai ka “Sheffield”. Kell 12.41  käskis  admiral
      Burnett tulistamise lõpetada ja vastast  jälgida  ainult  raadiolokaatoriga.
      Polnud  mõtet  oma  ristlejaid  raskete  Saksa  mürskude  alla  saata,  sest
      arvestus näitas, et peagi jõuab “Scharnhorsti” kursile lahingulaev “Duke  of
      York”.
        Nii olegi. Meremeeste  keeles  süd-ost-osti  liikuv  “Scharnhorst”  jõudis
      “Duke of Yorki” radari vaatevälja kell 16.17. Selleks ajaks oli  ilm  uuesti
      pime  ja  “Scharnhorstilt”  ei  märganud  oma  peavaenlase  lähenemist.  Kui
      lahingulaevade vahemaa oli vähenenud 6 miilile, lasti “Duke of  Yorkilt”  ja
      “Belfastilt”  Saksa  lahingulaeva  kohale  valgustusmürsud,  seejärel  avati
      Fraseri lipulaevalt ja temaga kaasas olevalt ristlejalt  “Jamaica”  tuli  ka
      lahingumürskudega.
        “Scharnhorsti” oli tabatud  ootamatult.  Kulus  mitu  minutit,  kuni  seal
      suudeti määrata suunad ja kaugusel Inglise laevadeni ning avada  vastustuli.
      Kell 17 avasid tule ka lähemale jõudnud ristlejad  “Norfolk”  ja  “Belfast”.
      Ristleja  “Sheffieldil”  oli  vigastada  saanud  üks  sõuvõll  ja  edasisest
      lahingust ta osa ei võtnud.  “Scharnhorst”  võttis  kursi  itta  ja  Inglise
      laevad hakkasid temast aegpidi maha jääma. Aeg-ajalt  pöördus  “Scharnhorst”
      kaguse, et  tulistada  ka  vöörisuurtükkidest.  Mõlemad  Inglise  hävitajate
      grupid üritasid minna torpeedorünnakule, kuid ikka veel jätkuvas  tormis  ei
      suutnud nad “Scharnhorstile” järele jõuda. Kella 17.40-ks olid ka  ristlejad
      niivõrd maha jäänud, et “Scharnhorst” väljus nende  tule  ulatusest.  Jätkus
      vaid lahingulaevade suurtükiduell. Kuid  kell  18.20  hakkas  “Scharnhorsti”
      kiirus langema. Ta oli saanud tabamuse katlaruumi,  kus  plahvatus  vigastas
      aurutorusid  ja  aurulekke  tõttu  turbiinide   pörded   langesid.   Teisest
      mürsutabamusest  kiilus  kinni  vöörisuurtükitorn.  Selle  laskemoonakeldris
      tekkis tulekahju, mis  kandus  üle  ka  kõrvalasuva  keskmise  suurtükitorni
      laskemoonakeldrisse. Laskemoonakeldrid tuli uputada,  pärast  keldreist  vee
      väljapumpamist tulistas keskmine torn edasi, vööritorn aga jäigi vakka.
        Kell 18.24 katkestas “Duke  of  York”  tuleandmise,  olles  selleks  ajaks
      teinud 52 kogupauka ja  välja  lasknud  520  356-mm  mürsku.  “Scharnhorsti”
      katlaruumis  käis  aga  sel  ajal  kibekiire  remonttöö  laeva  peamehaaniku
      korvetikapten Köningi juhtimisel. Suur osa  vigastusi  saigi  parandatud  ja
      laeva kiirus, mis vahepeal oli langenud, tõusis aegmööda  25  sõlmeni.  Kuid
      paistab, et ka admiarl Bey ei uskunud enam oma pääsemisse,  sest  ta  laskis
      teele saata Hitlerile määratud radiogrammi: “Võitleme viimse mürsuni!”
        Vaevalt küll admiral Beyl oma tõotust täita õnnestus ja vaevalt ka  Hitler
      selle tõotuse täitmist kontrollida sai. Kindel on  aga  see,  et  vahepealne
      kiiruse langus võimaldas Inglise hävitajail  “Scharnhorstile”  järele  jõuda
      ja  torpeedorünnakule  minna.  Esimestena  tegid  seda  “Duke  of  York”  ja
      “Jamaicat” saatvad hävitajad. Nad lähenesid  “Scharnhorstile”  paarikaupa  –
      “Savage”  ja  “Saumares”  peaaegu  lahingulaeva  kiiluvees,  “Scorpion”   ja
      Norrale kuuluv “Stord” aga paralleelkursil umbes 5 miili lõuna  pool.  Kahte
      esimest hävitajat märgati  “Scharnhorstilt”  juba  kaugelt  ja  avati  nende
      pihta  tuli  150-mm  keskmise  kaliibriga  suurtükkidest.   “Scorpioni”   ja
      “Stordi” aga märgati lahingulaevalt alles siis, kui need  olid  talle  umbes
      miili kaugusel otse vööri ette pööranud. Kui  “Scharnhorst”  oleks  jätkanud
      endist kurssi, oleks ta oma väikesed vastased võinud  kogu  oma  allesjäänud
      tulejõuga puruks lasta, kuid  selle  asemel  pöördus  ta  järsult  paremale,
      pöörates kallalekippujate  poole  ahtri.  Mõlemad  hävitajad  saatsidki  oma
      torpeedod teele. 16 torpeedost tabas üks katlaruumi kohta  ja  laeva  kiirus
      langes 22 sõlmeni.
         “Scharnhorst”  oli  nüüd  pöördunud  edelasse  ja  jäi  pardaga  enne  ta
      kiiluvees tulnud “Savage’i” ja “Saumaresi” poole. Kahe miili  pealt  lasksid
      need nüüd välja 12 torpeedot, millest 2 –  3  tabas.  “Scharnhorsti”  kiirus
      vähenes, samuti vahemaa “Duke of Yorki” ja  “Jamaicaga”.  Kell  19  avasidki
      need uuesti tule. Paarkümmend minutit  hiljem  avas  tule  ka  kohalejõudnud
      ristleja “Belfast”.
        “Scharnhorst” põle. Järjest uutest tabamustest muutusid ta  pealisehitused
      vormituks  rauarusuks.  Kell  19.30-ks  oli  kiirus  langenud   5   sõlmeni.
      “Scharnhorsti” pihta lasksid oma torpeedod nüüd  välja  ristlejad  “Belfast”
      ja  “Jamaica”,   seejärel   ka   Burnetti   ristlejaid   saatnud   hävitajad
      “Musketeer”, “Matchiese”,  “Opportune”  ja  “Virgo”.  Ühtekokku  lasti  koos
      eespool  nimetatud  laevadega  “Scharnhorsti”  pihta  välja  72   torpeedot,
      millest kaheksa tabasid. Täpseim torpeedokütt oli ristleja “Jamaica”,  mille
      kuuest torpeedost tabasid kolm, sundides lahingulaeva kell 19.37 seiskuma.
        See oli lõpp. “Scharnhorst” vajus järjest rohkem paremale kreeni.  Admiral
      Bey ja lahingulaeva komandör merekapten Fritz Hinze lasksid end  maha.  Kell
      19.45 kostis laevalt tugev plahvatus, ta läks ümber ja uppus.
         Järgneva  tunni  jooksul  kammisid   Inglise   ristlejad   ja   hävitajad
      “Scharnhorsti”  hukkumiskohas  merepinda.  Veest  leiti   36   veel   elusat
      meremeest  ja  kapten  Hinze  laip.  Lahingulaeval  olnud  2029  mehest  oli
      hukkunud 1993.
         Võidukal  Inglise  sõjalaevadel  oli  kütust  otsakorral  ja  nad  läksid
      Murmanskisse  tankima.  Sealsed  naftahoidlad  jäid  tühjemaks  ligi   10000
      tonnist masuudist.
      
      
      
                                     “Tirpitzi” hukk
      
      
      
        1943. aasta sügisel  toimetas  Inglise  allveelaev  Põhja-Norra  rannikule
      Alta fjordi lähistele norralasest leitnandi Petterseni. See  noor  mees  oli
      värskelt lõpetanud luurekooli Inglismaal ja pidi nüüd pikemaks  ajaks  asuma
      Alta fjordi kaldale, et hoida silma peal “Tirpitzil”.
        Pettersen leidiski töökoha ühe kohaliku ehitusfirma büroos. Sageli oi  tal
      asja fjordi kaldale ja et see ei  tunduks  kaine  mehe  liigse  uudishimuna,
      laskis ta endale tekkida joodiku ja kakleja kuulsuse.  Selles  ähmase  näoga
      ringituiajas oli raske kahtlustada  teravapilgulist  luurajat,  kes  hoolega
      jälgis “Tirpitzit”.
         Järgnenud  1944.  aasta  talvel  pommistasid  11.   ja   12.   veebruaril
      “Tirpitzit” 15 Vene pommilennukit. Lahingulaev sai  vaid  kergeid  vigastusi
      ja ta remont lõpetati märtsi keskpaigas. Pärast  katsetusi  sama  kuu  lõpul
      oli “Tirpitz”  jälle  lahinguvalmis.  Petterseni  raadiojaamast  lendas  see
      teade Inglismaale.
        30. märtsil läks  Scapa  Flow’st  Norra  merele  kaks  Inglise  laevastiku
      eskaadrit, mille koosseisus olid lennukikandjad “Victorious”  ja  “Furious”,
      4 eskortlennukikandjat, 2 lahingulaeva, 3  raskeristlejat,  1  kergeristleja
      ning 5 hävitajat. 2. Aprilli pealelõunal  kohtusid  mõlemad  eskaadrid  Alta
      fjordist 250 miili loode pool.
        Leitnant Pettersen oli selleks ajaks muutunud meteoroloogiks,  kes  saatis
      iga  kahe  tunni  tagant  inglastele  ilmateateid.  Ilm  oli  Alta   fjordis
      lootustandavalt selge ja öö jooksul lähenesid  Inglise  laevad  “Tirpitzile”
      120 miili peale.  Täpsemalt  küll  lähenesid  kõik  laevad  peale  “Duke  of
      Yorki”. Ülemjuhataja  jälgis  pommitamisoperatsiooni  eemalt,  pannes  selle
      vahetu juhatamise oma asetajale admiral Moore’ile.
        3. aprilli varahommikul kell 4.15 hakkasid lennukid õhku tõusma.  Esimeses
      laines läks teele 21 ühemootorist  pommitajat  “Barracuda”  hävituslennukite
      saatel. Teises laines, mis läks teele kell 5.25, oli samuti 21  “Barracudat”
      ja 40  hävituslennukit.  Kümnel  pommitajal  olid  kaasas  725-kilogrammised
      soomus läbistavad pommid, mis inglaste  arvestuse  kohaselt  1,1  kilomeetri
      kõrguselt visatuna pidid “Tirpitzi” soomustekkidest läbi  lööma.  “Tirpitzi”
      ülateki soomuse paksus oli 50 mm, selle all  oli  aga  peasoomustekk,  mille
      paksus oli 100 – 120 mm.
        Kell 5.29 hakkasid esimesed pommid langema. Hävituslennukid puistasid  sel
      ajal kuulirahega üle “Tirpitzi” õhutõrjesuurtükkide  meeskondi.  Kohe  tehti
      laeva kohale ka suitsukate, kuid oli  juba  hilja  –  lahingulaev  sai  kolm
      tabamust soomust läbistavate  pommidega  ja  kümmekond  tabamust  väiksemate
      pommidega.  Teisest  lennukilainest  oli  tabamusi  vähem  –   üks   soomust
      läbistava pommiga ja viis väiksemate pommidega.
        Inglaste kaotused olid kahe rünnaku peale neli lennukit;  sakslased  lasid
      alla  kaks  pommitajat  ja  ühe  hävituslennuki,  üks  pommitaja   oli   aga
      lennukikandjalt õhku tõusta üritades vette sulpsatanud ja  koos  meeskonnaga
      uppunud.
        “Tirpitz” sai seega ligi 20 pommitabamust, neist neli soomust  läbistavate
      pommidega. Kuid pommituslenduril ei pidanud kinni oma instruktsioonidest  ja
      viskasid  soomust  läbistavad  pommid  alla  200  –  400  meetri  kõrguselt.
      Peasoomustekist pommid seetõttu läbi ei löönud, vaid  lõhkesid  selle  peal.
      Laeva ülemistes ruumides oli vigastusi palju, seal  algas  tulekahju,  surma
      sai 122  meeskonnaliiget.  Pommiplahvatused  raputasid  laevakeret  nii,  et
      veealuse osa liitekohtades pudenesid välja sinna pärast  kääbusallveelaevade
      rünnakut pandud tsementsegust plommid. Laeva keresse voolas tuhandeid  tonne
      vett ja laeva süvis suurenes 2 meetri võrra.  Jälle  oli  paigast  põrutatud
      üks   turbiin   ja   osa   katlaid,   üks   peakaliibrisuurtüki   torn   jäi
      liikumisvõimetuna seisma.
        “Tirpitzil” tuli uuesti alustada remonti, mis seekord  kestis  kolm  kuud.
      Puksiirid vedasid laeva uuele kohale, kus ta pandi  tihedalt  vastu  kallast
      ja piirati mere poolt torpeedovõrkudega.
        Juulikuus  sai  “Tirpitz”  lahingukorda,  kuid  17.  Juulil  veidi  pärast
      keskööd ründasid teda jälle Inglise lennukikandjailt  startinud  pommitajad.
      Põhja-Norras  oli  sel  ajal  polaarpäev,   Saksa   vaatluspostid   teatasid
      lähenevaist  lennukeist   ning   lahingulaeva   kohale   pandi   õigeaegselt
      suitsukate.  Paksu  tossu  sisse  pommitati  umbropsu  ning   tulu   sellest
      pommitamisest ei olnud. Mõni aeg hiljem tehti teinegi pommitamiskatse,  kuid
      loodus oli seekord suitsukatte tegemise enda peale võtnud  –  fjordi  kattis
      paks ja kõrge udu. (Petersen oli  selleks  ajaks  sissekukumise  vältimiseks
      juba sealtkandist lahkunud.)
        Ka seadpuhku oli inglastel merel hulk laevu admiral Moor’i juhatusel  –  3
      lennukikandjat, 1 lahingulaev, 4 ristlejat ja 12  hävitajat.  Esialgu  näis,
      et seekordne ettevõtmine jooksis täiesti tühja, kuid  päris  nii  ei  olnud.
      Lennukikandjate kaitseks väljasaadetud suure tegevusraadiusega  “Liberator”-
      ja  “Catalina”-tüüpi   merelennukid   uputasid   17.   Juuli   õhtul   Saksa
      allveelaevad U 347 ja U 361.
        18. augutil läks admiral Moore Home Fleet’i laevadega  jälle  Alta  fjordi
      poole teele. Seekord oli tal kaasas 3 suurt  ja  2  eskortlennukikandjat,  1
      lahingulaev, 3 ristlejat, 14 hävitajat ja mitu fregatti. 22.  Augusti  lõuna
      paiku ettevõetud pommitamisel ei saanud  “Tirpitz”  tabamusi,  ründajad  aga
      kaotasid kolm lennukit. Sama päeva õhtul vigastas  Saksa  allveelaev  U  354
      Moore’i laevastikust eskortlennukikandjat  ja  uputas  fregati  “Bickerton”.
      Inglased tegid 23. Augustil “Tirpitzile uue õhurünnaku ja said seekord  kaks
      tabamust.  Üks  725  –kg  soomust   läbistav   pomm   kukkus   tõesti   läbi
      peasoomusteki, kuid ei plahvatanud. Teine, 225-kg pooleldi soomust  läbistav
      pomm kukkus ühe peakaliibrisuurtüki torni katusele,  kuid  ei  saanud  selle
      130-mm soomust jagu. Sakslased tulistasid seekord  alla  viis  lennukit.  Ka
      29.  Augustil  üritasid  lennukid  “Tirpitzi”  veel  kord  pommitada,   kuid
      õigeaegselt pandud suitsukate hoidis seegi kord tabamused ära.
        Inglastele sai selgeks, et lennukikandjail baseeruvad väikesed  pommitajad
      oma suhteliselt kergete, alla tonni kaaluvate pommidega ei suuda  nii  suurt
      sõjalaeva uputada. Põhja lasta oli aga “Tirpitzit” ilmtingimata vaja  –  see
      vabastanuks   Põhja-Atlandil   liikuvad   konvoid    Saksa    pealveelaevade
      kallaletungiohust ja võimaldanuks saata seni  “Tirpitzit”  valvavad  Inglise
      suured sõjalaevad Idalaevastikku jaapanlaste vastu võitlema.
        Ja nüüd otsustati “Tirpitzit” rünnata neljamootorilise  raskepommitajatega
      “Lancaster”. Kuna  need  ei  suudnud  kaks  korda  vajalikku  vahemaad  läbi
      lennata, tehti lepe Vene  väejuhatusega,  et  ?otimaalt  startinud  lennukid
      maanduvad  pärast  pommitamist  Arhangelski  lähedal.  Selline   operatsioon
      algaski 11.septembril, kui teele läks 39  “Lancasterit”.  Kuid  Põhja-Norras
      oli halb ilm ja lennukid lendasid otse Venemaale.  15.septembri  koidu  ajal
      mindi sealt 28 lennukiga tagasiteele ja puistati oma pommid alla.  “Tirpitz”
      sai ühe tabamuse 4,5-tonnise pommiga, kaks  samasugust  pommmi  lõhkesid  ta
      lähedal. Laeval said vigastada kütuse- ja õlitankid, nii et  tohutu  õlilaik
      valgus mööda fjordi laiali. Laeval tekkis tulekahju  ning  ta  vööriosa  sai
      tugeva leki. “Tirpitz” oli jälle teguvõimetu.
        7. oktoobril 1944  läks  Barentsi  mere  kaldal  paiknev  Vene  14.  armee
      rünnakule  seals  Saksa  19.  mägiküttide  korpuse  vastu.   12.   oktoobril
      vallutati  torpeedokaatreilt  ja  “mereküttidelt”  maandatud  meredessantiga
      Soome sadam Liinahamari. 21. oktoobril jõuti läbi  kitsa  Soomemaa  siilu  –
      Petsamo – välja Norrasse.
        Alta fjord paiknes neist sündmustest 300 km läänes, kuid ei  olnud  teada,
      kui  kaugele  venelased  oma  rünnakuhooga  välja  jõuavad,   ja   “Tirpitz”
      otsustati varakult lääne poole viia.  Et  varjata  laeva  liikumisvõimetust,
      lavastati   “Tirpitzi”   pukseerimine   lahingulaeva   iseseisva    sõiduna.
      Puksiiridena kasutati “Tirpitzi” ees  sõitvaid  valvelaevu,  puksiiritrossid
      olid aga tõmmatud vee alt.
        18. oktoobril avastasid Inglise luurelennukid “Tirpitzi” Tromsost 3  miili
      lääne pool. Juba 29. oktoobril tegid 38  “Lancasterit”  talle  pommirünnaku,
      kuid tiheda madala pilvituse  tõttu  ei  saadud  ühtegi  tabamust.  Rünnakut
      kordasid 12. novembril  hea  nähtavuse  juures.  Ja  nüüd  tuli  lõpp.  Juba
      esimesest  tabamusest  5,45-tonnise  “Talboy”-nimelise  pommiga  vajus  laev
      vasakule 30  kreeni.  Peagi  järgnes  veel  mitu  tabamust  niisama  raskete
      pommidega, ahtrisuurtükkide laskemoonakelder  plahvatas  ja  “Tirpitz”  läks
      ümber, toetudes  pealisehitusega  põhja.  Kuna  vesi  oli  seal  madal,  jäi
      “Tirpitzi” parempoolne põhjaosa üle veepinna. Hukkus 1204  meremeest,  neist
      suurem osa laeva siseruumides. Sealt suudeti päästa vaid 82 meest, kes  läbi
      laevapõhja lõigatud augu välja ronisid.
        Euroopa suurim sõjalaev oli muutunud vanarauaks.
      
      
      
                                      Sissejuhatus
      
      
      
        Tänapäeval on väga populaarne ”Titaaniku” lugu, kuid  maailmaajaloos  olid
      ka teised mereõnnetused, mis tõid endaga kaasa inimohvreid.
        See teema on valitud, et uurida mõnede suurlaevade ajalugu.
      
      
         Käesolevas  töös  kirjutasin  Saksa  lahingulaevadest,  sest  just  Saksa
      lahingulaevad olid kõige võimsamad.
      
      
        Lahingulaevad olid II maailmasõja peamine mererelv. Neil oli  kõige  parem
      soomuskatte ja ka kõige suurem suurtükkide arv.
      
      
      “Bismarck” ja “Tirpitz” olid sel ajal maailma  kõige  võimsamad  sõjalaevad.
      “Bismarcki” pikkus oli 150 m ja kõrgus 42.5  m,  s.o.  17-korruselise  hoone
      kõrgus. Selle laeva suurtükid said  lasta  22  miili  kaugusesse,  vaatamata
      sellele on need laevad merepõhjal.
      
      
      
                           Kasutatud kirjandus ja muud allikad
      
      
      
      Osvald Nilson  “Merelahing”, Tallinn “Koolibri” 1994;
      
      
      William Manchester “Kruppi relvad”, Tallinn “Eesti raamat” 1974;
      
      Õun Mati  “Lahingud Atlandil ja polaarmeredel 1939 – 1945”,
      Tallinn “Olion” 1995;
      
      
      
        http://web54.sd54.k12.il.us/schools/keller/jmikes/eur/bis.htm
      
        http://www.airartnw.com/bismarck.htm
      
      
      
                                        Sisukord
      
      
      
      Sissejuhatus …………………………………………………………………. 4
      Saksamaast …………………………………………………………………...5
      Inglismaas laevastik………………………………………………………….8
      Saksa lahingulaevade ookeaniretked……………………………………..11
      ”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine……………………………………...14
      “Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sõidavad läbi       Inglise
      kanali ………………………………………………………………………...23
      “Scharnhorsti” hukkumine ………………………………………………..28
      “Tirpitzi” hukk……………………………………………………………...33
      Kokkuvõte…………………………………………………………………...37
      Kasutatud kirjandus ja muud allikad…………………………………….38
      
      Lisad
      
      “Leipzig”, “Deutschland”, “Admiral Scheer”
      “Gneisenau”, “Bismarck”
      “Tirpitz”, “Prinz Eugen”
      “Gneisenau” , “Scharnhorst”
      Admiral G. Lütjens
      “Bismarck”, admiral J. Tovey, admiral L. Holland
      “Hood”, “Rodney”
      “Suffolk”, “Norfolk”
      “Hoodi” komandör kommodoor R. Kerr
      “Prince of Wales”
      Läbisõit Inglise kanalist
      “Tallboy” pommid
      
      
      
                                        Kokkuvõte
      
      
        Töös on püütud seletada mõningate sõjalaevade retked. On näidatud mõned
      episoodid II maailmasõjast.
         Mis juhtuks kui ”Bismarckil” õnnestuks tema reid?
        Seda ei tea keegi, me võime ainult oletada.
      
      
      -----------------------